Ma räägin meie koolikogemusest
Villi oli 4-kuune, kui esimest korda kutsikakooli läksime. Teda ei huvitanud koolis mitte üks maius, meelitus ega mänguasi - ainult teised koerad! Varem selgeks saadud "istu" oli meelest pühitud nagu niuhti...
Kogu tegevus oli seotud sellega, et Villiga kontakti saada. Kõik algab kontaktist, alles siis saab hakata koostööd tegema ja talle on võimalik midagi õpetada.
Meie jaoks oligi kooli mõte see, et koer sai sotsialiseeruda ja meile (inimestele) õpetati, kuidas ühte või teist harjutust koerale õigesti õpetada ja sooritada. Harjutusi proovisime läbi teha õpetaja pilgu all, et võimalikud vead tuleksid kohe välja. Kõik tuleb selgeks saada ja harjutada siiski kodus: see algab hommikul ja lõppeb õhtul, ainult järjepidevus annab tulemust. Käsklusi peab andma ka väljaspool kodu - erinevas keskkonnas, sest üldjuhul teeb koer kodus kõik harjutused ilusti läbi, kuid mujal on kõik muu huvitav peremehe/naise korraldustest tublisti üle.
Koolis on hea võimalus küsida nõu, kuidas ühest või teisest halvast harjumusest vabaneda, samuti näitab õpetaja peale sõnakuulelikkuse harjutuste igasuguseid muid trikke, mida saab koerale õpetada.
Aja möödudes hakkas Villi koolis koostööd tegema, kodus õpitud harjutused sai ka teiste koerte seas tehtud. Varem ta ainult rebis hingeldades teiste koerte poole.
Ja praegu on lood nii, et ükskõik, kuhu me läheme, annab aastane Villi alati kõva haukumisega oma laekumisest teada, siis tuuseldab ärevalt rihma otsas ja alles 0,5 - 1 tunni möödudes on koer koostööks valmis. Mis ei tähenda, et "nööri mööda" käima hakkab. Isepäisust jagub.
Igal koeral on oma iseloom ja igal peremehel on rääkida oma lugu.
See oli üks mitmetest
Nagu Heints juba mainis, kui vaktsiiinid tehtud, võite kutsikakooli minna.
http://www.tako.ee/yritused/?lisa=yritu ... 0105&mis=2