EJRTÜ Foorum

Tere,
Ehk oskate mulle pisut nõu anda. Lugu järgmine,et mulle on silma jäänud ühes varjupaigas 5 aastane isane (kastreeritud) Jack Russell. Olen temaga mõned korrad jalutamas käinud ja seda just sellepärast,et veidi koera tundma õppida. Varjupaiga inimesed ütlevad,et koeral on närvidega probleeme ning ta on üliaktiivne, haugub palju on väga domineeriv ja üldse käitub väga närviliselt. Kas koera käitumine võib olla tingitud sellest,et ta on varjupaigas olnud üle aasta ja ilmselt just koera iseloomustuse tõttu (see on kenasti puuri seinal kirjas) ei ole keegi talle veel täna paraku uut kodu pakkunud. Jalutamas käies on ta tõesti närviline ja kui võimalus oleks,siis ta ilmselt tõuseks lendu:) Samas on see väike väle koer mulle väga hinge läinud ning kui koer järgmise aasta jaanuariks ei ole kodu leidnud,siis varjupaik paneb ta magama. Kui ma vaid veidigi teaksin,et sellele koerale kodu pakkudes ta ehk rahuneb veidi ja muutub pisut rahulikumaks ja stabiilsemaks.Olen lugenud palju selle tõu kohta ja olen teadlik nende suurest aktiivsusest. Ma saaksin teda pea igale poole endaga kaasa võtta kuna mu töö ja elu võimaldavad seda, isegi mu abikaasa oleks nõus teda endaga aega ajalt tööle kaasa võtma,kui vajadus peaks olema. Elan korteris hetkel ja aeda mul täna sellele koerale pakkuda ei oleks.Koer on paberitega, omanik tõi ta varjupaika kuna teda oli uus töö ootamas teises riigis.
Andke palun nõu!

Tänan ja kauneid pühi
Kristi

5-aastane koer on juba ammu väljakujunenud iseloomuga ja seda väga palju enam ei muuda. Kujutan ette, et elu sellise koeraga on raske, sest muidu oleks talle uus kodu leitud (arvestades tõu populaarsust kogu maailmas). Kui ta on närviline ja ülienergiline ei saa teda rihmast lahtigi lasta, sest võib ehmatada ja minema joosta või soovist veel ringi joosta ja jälge ajada- üldse ära joosta. Ainult rihmas käies ei jõua ta oma energiat piisavalt välja rahmeldada ja dominantsuse tõttu ei pruugi läbi saada ka teiste koertega...Lõpuks olekski elu selline: rõõm-mure-viha-mure-viha-südamevalu, sest enda elu kannatab ja koerakesest on ka kahju...Aga igaüks otsustab ise ja kui on tahtmist proovida, siis miks mitte.

Kui 5-aastasena ta selline on, siis kardan küll, et väga ei muutu enam midagi...